Meie pere elas Tallinnas. Meil oli seal tore elada. Elasime paljude unistuste linnaosas männimetsa ääres kaasaegses majas, kus oli lahedalt ruumi nii meie kolmele lapsele kui pere lemmikule mustale labradorile ning isegi roosipeenar võis oma tahmist järgi laiutada. Ilusast kodust ja headest sõpradest hoolimata olime sattunud rutiini, kus esikohale kippus rabelemine kellegi teise taktikepi all igakuise palga pärast. Hinge hakkas pugema kaugem kutse rajada midagi päris oma ja olla päris iseenda peremees.
Kodune marjaveini tegu oli meile hobiks juba mõnda aega ja seda olid kiitma hakanud mitte ainult sõbrad vaid ka koduveinikonkursi karmid kohtunikud. Meie Pihlaka- ja Vaarikavein jõudsid tihedas konkursisõelas üsna tipu lähedale, auhinnalisele teisele kohale.
Ja siis sattus meie teele tühjalt seisev häärber, 160 aastane park ja hektar põllumaad ning meis tekkis vastupandumatu soov see maja taas ellu äratada. Esimesest päevast oli selge, et uus tee oli muuta see ajalooline paik veinimõisaks Eesti võtmes, kus valmistatakse marjaveine oma marjaaiast korjatud marjadest.
Alustasime uuesti kooliteed – esmalt aiandus ja maastikuehitus Räpina Aianduskoolis, siismarjaveinide valmistamise õpetus Soomes, siis arboristi teadmised Pärnu Kutsehariduskoolisja kursus Essti Sommeljeede Koolis, rääkimata kümnetest koolituspäevadest ettevõtlusest, turundusest, rohelisest majandamisest, ehk eluga maal hakkama saamisest. Roheline mõttemaailm ja säästlik majandamine olid meile tähtsad juba varem, nüüd on see meie elu igapäevaseks saatjaks ja miks mitte seda kõigi teistega jagada.
2016 aastast avasime oma kodu külastamiseks ja hakkasime korraldama üritusi. Pereäri veame kolmekesi, oleme kaasanud ka oma vanema poja, kuid meile on lisaks abiks hulk toredaid vabatahtlikke, kes on meile väga armsaks saanud.
Tere tulemast!
Raili ja Roman Hein
